Käisime hiljuti poistega kalal. Pole aastaid kalal käinud ja kui tehakse üle pika aja selline pakkumine on raske sellele vastu panna.

Plaanisime seekord minna koos paadiga Peipsile. Ööbida ja teha selline pikem nädalavahetus. Selleks oli muidugi vaja kõvasti ette valmistuda. Keegi tark mees kunagi ütles hea tarkuse – “Reisi kõige parem osa on planeerimine”. Tekkis kohe selline tuhin, et mis tehnika, mis riided, mis varustus, milline toit jne. Mainiks siin ära selle reisi kõige tähtsama märksõna päästevest.

Miks just päästevest küsite. Sellest juba lähemalt…

Varustus sai pakitud korralik. Ma võiks öelda, et isegi liiga korralik. Mõtlesin kõik erinevad etapid ja võimalikud tsenaariumid läbi, mis võiks antud reisil juhtuda. Sellest johtuvalt tegingi nimekirja, mida vaja reisile kaasa võtta. Uskuge mind, valmistusin isegi liiga üle.

Sõitsime siis sõpradega Peipsi ääre. Lasime kompressoriga oma kummipaadi kiirelt täis ja panime kohe telgid püsti, et peale kalapüüki ei peaks sellega hiljem tegelema. Teate isegi kui halb on pimedas taskulambiga telki ehitada. Ja no pimedas on sääsed ka veel parvedena tiirutamas.

Paadiga põristasime mitusada meetrit kaldast eemale, õnged sisse, õlle lahti ja puhkus algas. Mainiks, et kell oli juba seitse õhtul ja kippus vaikselt hämaraks minema. See aga ei takistanud kaladel võtmast. Võttis isegi nii, et ei saanud rahulikult isegi õlut libistada. Muudkui sisse ja välja. Ühel hetkel aga sattus mulle otsa mingi suurem elajas. Õngega oli kohe tunda, et mingi pirakas. Hakkasin teda vaikselt seal väsitama, et kohe konku ära ei tõmbaks. Aga vana pirakas ei andnud järgi sikutas visalt vastu ja ei väsinud ka teine. Tõusin siis püsti kuna endal ka juba käed ja selg läksid higiseks. Aga ohh häda, püsti seistes tasakaal kadus ning prantsatasin pläraki vette nii, et suutsin ka kukkudes paadi ümber tõmmata. Sõber oli ka siis vees koos varustusega. Hakkasime seal paaniliselt paadi ümber keerama. Aga ega seda lihtne teha ei olnud. Sügavust Peipsi kohta oli ka seal omajagu, et pidime ikkagi ujuma. No lahmerdasime seal ikka omajagu nii et jõud juba hakkas raugema. Siis käis peast läbi mõte, miks mul päästevesti ei ole seljas. Hea oleks ju sellega siin praegu toimetada. Oma suure planeerimisega ei olnud ikkagi ühte olukorda läbi mõelnud. Mis juhtub kui vette kukud ja kui paat ümber läheb. Päästevest oleks väga abiks olnud. Õnneks mingi aja pärast läbi häda saime paadi ümber pööratud ja oma allesjäänud träni sinna sisse loopida. Triivisime siis ise paadi kõrval ujudes vaikselt kalda poole. Lõpp hea kõik hea. Ja nagu ikka tagantjärgi tarkus kõige targem tarkus. Kalale mine päästevestiga, kui kala plaanite püüda paadist.